Mida toob aasta 2009

by Chev. IGOR MANG, astroloog

26. jaanuaril kell 9.55 algava pühvliaasta raskeim ja ohtlikem periood on suve lõpus ja sügisel. Euroliidule on see väga keeruline aeg, sest kõik riigid mõtlevad raske majandusliku olukorra tõttu eeskätt iseendale. Kusagil tahetakse uuesti sulgeda riigipiirid ja võtta kogu ühiskonna elu riigivõimu tugeva kontrolli alla.

Rotiaasta on lõppemas. Uueks valitsejaks on tulemas kollane maapühvel. Hetk, mil ta troonile asub, on 26. jaanuar kell 9.55. Valitsusaega, mis talle seadusega antud, jätkub 14. veebruarini 2010.

Lahkuv aasta oli põhiiseloomult öine, kuid pühvliaasta kujutab endast hommikut. Uue päeva algus sõltub mitte ainult eelmise päeva tegemistest, vaid ka möödunud ööst: košmaarne unenägu võib inimest päeva suhtes ettevaatlikuks muuta, ta võtab seda kui hoiatust.

Tõesti, läinud aasta tõi endaga üsnagi ehmatavaid sündmusi riikidevahelistes suhetes, nii välispoliitikas kui majanduselus: madalam majanduskasv, pankade kriis ja isegi eduka väikeriigi Islandi pankrotistumine, sinna juurde veel ootamatu sõda Gruusias.

Minu prognoos 2008. aasta kohta, kus nentisin, et aasta teine pool tuleb raskem ja kogu maailm peab heaoluühiskonna ehitamise asemel püksirihma koomale tõmbama, osutus kahjuks õigeks.

Kapitalism on kokku varisemas

Pühvliaasta peateema on ideoloogia, mis lähtub uuest maailmavaatest ning eluväärtuste süsteemist. Kõigil mõtlevatel inimestel üle maailma on selge, et liberaalse turumajanduse idee on ennast ammendanud, sellel edasi ratsutamine viib veelgi sügavamasse kriisi. Milton Friedman on majanduspjedestaalilt alla tõugatud!

Liberaalsed reformaatorid, kelle põhiidee oli "Võimalikult vähe riiki ja suurim vabadus ettevõtlusele", on läbi kukkunud. Just seal, kus oli tugev riik, tuldi pankade kriisiga paremini toime. Päästis riik kui turvalisuse süsteem.

Maia kalendri järgi pidavat maailma lõpp saabuma 21.12.2012. 1993. aastal Eesti Ekspressile antud intervjuus ütlesin, et pärast sotsialismi variseb kokku ka kapitalism. Maailma lõpp polegi midagi muud kui kapitalistliku süsteemi kokkukukkumine. Terroriakt 2001. aasta 11. septembril oli minu jaoks väga sümboolne. Purustati kaks torni, millest üks kujutas sotsialismi ja teine kapitalismi. Need on kaks venda, kelle papa on kuldvasika kummardaja Materialism ja mamma suur hoor Võltsdemokraatia.

Nende pojad on kauni loodusega maakerast teinud Stalkeri maastiku: kuivendanud sood, sundinud jõed tagurpidi voolama, reostanud veed, saastanud õhu, laastanud metsad, sõitnud tankide ja traktoritega läbi veekogude, katsetanud maapõues ja vee all tuumapomme, valanud maastiku üle asfaldi ja betooniga.

Jõhkrad tüübid on tõstetud eeskujuks (uued stahhaanovlased!). Pidevalt on täiustatud relvastust, et läbi viia massimõrvu, mis nüüdseks on jõudnud koolidesse ja kodudessegi.

Need kaks venda - sotsialism ja kapitalism - on kurjategijad, kes on üles ehitanud globaalse süsteemi otsekui Paabeli torni, mis on Jumala silmis jõle. See globaalne Paabeli torn nüüd kokku varisemas ongi.

Kapitalismi kokkuvarisemine üheaegselt kliima soojenemisega toob kaasa kaose, mille tagajärg on nälg. Näljast inimest ei juhi enam euroseadused, vaid toores instinkt, mis käsib ellu jääda. Süüakse kõike, mida kätte saadakse.

Läänemaailm pole enam ammu kristlik maailm. Seda islam Läänele ette heidabki.

Praegune sõda islamimaailmaga ei ole ristisõda nagu 1000 aastat tagasi, kui Lääs võitles Issanda haua vabastamise eest. Nüüd sõdib ta tooraine pärast ja selleks peab kasutama palgaarmeed. Puudub usuline entusiasm.

Hommikust õhtuni kõlab raadios ja TVs: "Osta, osta! Raha, raha! Kõik müügiks!" Kõik päevad on juba hullud päevad. Kas see pole märk viimsetest aegadest?

Sellele on nüüd tulemas lõpp. Paabeli torn juba kõigub ja maa väriseb. Saabumas on orkaan nimega Gustav II. Maakera telg on nihkunud ja vihmasajud lakkamatud, sest Emake Maa nutab hukkaläinud inimsoo pärast.

Kümme käsku tõusevad ausse

Tehkem silmad lahti ja vaadakem, mis toimub. Kas see pole juba apokalüpsis, mille eest prohvetid hoiatasid? Loomi ja inimesi kloonitakse, rakke muundatakse. Intellektuaalsed maniakid püüavad Jumala loomingut tehiskeskkonnaga asendada, sest nad arvavad suurushullustuses end Jumalast paremini luua oskavat. See on otsene sekkumine elu pühamusse ja tema saladustesse. Pühakirja eiratakse, seades ülimuslikuks oma partei või grupi huvid.

See ongi košmaarne unenägu, mille lõppu ootab iga tõeliselt Jumalat armastav ja tema loomingut austav hing.

Tuleb tagasi tulla pühakirja juurde. Maailma parlamendid ja meie Riigikogu ei pea seadusi välja mõtlema, vaid neid lihtsalt täitma ning nõudma ka rahvalt kümne käsu täitmist. Selles on kogu inimeseks olemise ja elamise seadus: armastada oma Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Ainult need kogudused, inimrühmad ja ökokülad, kus elukorraldus on määratud nende kahe esimese käsuga, jäävad elama ka pärast Paabeli torni kokkuvarisemist.

Siit kasvabki välja pühvliaasta ideoloogia sisu, mis on unustatud vana, aga õige.

Kommunistlik kord oli nii tume (religiooni ja müstika vastane), et hävitas vaimse eliidi, kiirendades nõnda tahtmatult oma süsteemi kokkuvarisemist. Kapitalism vaimset eliiti füüsiliselt ei hävita, aga ta marginaliseerib nad ära. Nii ta teeb ka kirikuga: teie koht on nurgas, rahuldage seal oma usulisi vajadusi! Suurkapitalistid see-eest teevad äri- ja eluseadusi.

Ühiskonna tugevus sõltub tema mitmekesisusest. Terves ühiskonnas on esiplaanil vaimuinimesed, mitte poliitika- või showmaailma vägevad. Ühiskonna vaimne eliit on nagu punased verelibled, mis võitlevad organismi terveksjäämise eest. Pätid, kurjategijad ja silmakirjatsejad kujutavad endast haigestunud rakke, mis viivad nii inimese kui kogu ühiskonna enneaegselt hauda.

Britannias ja Rootsis on vaimset eliiti rohkem, ilmselt ka Aasias või vähemasti Jaapanis, sest seal on monarhia säilinud, kuigi tänapäeva kuningate kroonid enam ei hiilga, sest pole tõelist imperaatorit. Alles on vaid tema vari, kes liigub mööda Euroopat ja nõuab mässajatele kättemaksu.

Õnneks on alles paavstitool ja auväärsed müstilised ordud.

Nüüd algavatel rasketel aegadel, mil ateistlik tsivilisatsioon kokku variseb, on läänemaailma ainus tee koonduda paavsti kui sakraalse printsiibi kandja ümber. Paavsti igavene ülesanne on tagada, et vabadus, müstikud ja pühakud maailmast ei kaoks. Tõsi, kõik paavstid pole selle eest hea seisnud.

Maailm vajab uut kevadet

Juba ammu on räägitud keskaja renessansist. Tõesti, see saabub. Selles veendumiseks tasus vaid vaadata telesaadet "Selgeltnägijate tuleproov", kus žüriis olid auväärt akadeemik ja parlamendiliikmed. Jääb üle ennustada, millistes Riigikogu fraktsioonides võimekamad nõiad nüüd konsultandina tööle hakkavad! Miks ka mitte, maailmas on seda varemgi juhtunud.

Tulevasi aegu on lihtsam üle elada loodusrahvastel, olgu nendeks indiaanlased või Austraalia aborigeenid. Valge mehe tarkus enam ei aita.

Legendaarsete vendade Urbide kinnitust mööda olid hopi indiaan­las­te targad läinud aastal öelnud, et tuuled maa­­ilma muutmiseks on lahti lastud.

Tuleb taastada omanäoline elulaad, sest selles me oleme igavikulised. Oleme maa ja metsa rahvas, maalähedased pühvli­karjused, arhailised nagu baskid ja indiaanlased. Sellistel peab olema ka oma kuningas. Selline on minu sõnum olnud juba kakskümmend aastat. Nüüd on see ainus, mis meid aitaks.

Mida aga saab soovida kõikidele rahvastele? Austada oma isa ja ema, nii taevaseid kui maiseid, sest see tagab rahvale pika eluea.

Maailm vajab uut kevadet, nagu oli Euroopas renessansiajal või Goethe ja Schilleri ajal Weimaris. Peab sündima uus teaduse ja religiooni süntees.

Eesti ei vaja tuumajaama, see võrduks rahvusliku enesetapuga. Eesti vajab eelkõige poeete ja Platoni tasemel filosoofe, kes räägiksid lootuse ja elurõõmu tagasitulekust ühiskonda.

Poeedid on inimkonna vaimsed aristokraadid, nende rohkus ühiskonnas tähendab alati kevadet, ärkamisaega. Ei ole võimalik omada õilsat südant, kui seal puudub poeesia.

Planeedid moodustavad praegu pea­aegu samasuguseid aspekte nagu 1929. aastal ja 1930. aastate alguses, kui Ameerikas toimus börsi­krahh, mis halvas majanduse ka Euroopas.

Kuna Pluuto liikus 2008. aastal Kaljukitse märki, siis seda aastat saabki pidada kriisi algusajaks.

1930. aastail oli maailma olukord parem - kapitalism polnud veel globaalne ja tarvitamata oli üsna ohtralt ainelisi ressursse. Praegune olukord seevastu pole enam kriis, vaid juba katastroof, sest tegu on terve globaal­süsteemi kokkuvarisemisega.

Raske aeg kestab kuni 2023. aastani. Sel ajal liigub Pluuto Kaljukitses, mis valitseb süsteemide ja struktuuride üle, olgu see finants- või riigisüsteem. Pluuto hävitab selleks, et luua uut.

Alles 2023. aasta kevadel jõuab Pluuto Veevalajasse, mis on lootusrikas sõpruskondade märk. See aga ei tähenda, et siis kohe saabuks inimkonnale õnnelik aeg, mille all tavainimene ehk mõistaks kaupu täis kaubamaja... Selles mõttes kindlasti mitte.

2023. aastal on maailm ateistlik-demokraatlikest illusioonidest vabanenud. Kadunud on jutud inimõigustest, elatakse reaalsusega silmitsi. Elulaad muutub arhailisemaks ja seadused karmimaks, kusjuures seadusi saab olema palju vähem - ainult kümme käsku!

Surmanuhtlust kasutatakse sagedamini, sest ükski ühiskond ei hakka sellises olukorras ülal pidama parasiite ja kurjategijaid. Kõik hakkab rohkem meenutama keskaega kui tänapäeva. Ilmselt on inimesigi selleks ajaks maailmas vähem. Vabadusetunnet saab aga olema palju rohkem.