Karma ja vanus

Kui tahame teada, milles on meie ebaõnnestumiste põhjus, võime kahe kuu täpsusega kasutada järgmist meetodit: arvutame tagasi 6 aastat ja 5 kuud, siis 12 aastat ja 10 kuud, 19 aastat ja 3 kuud, 25 aastat ja 2 kuud ja seejärel 32 aastat ja meenutame, mis tollal juhtus. Sama tsükkel peab paika ka ühiskonnas, nii saame teada, milliste ühiskondlike organite tegude eest karistati osalised või nende karmajärglased näiteks loodusõnnetusesse sattumisega. Kui oleme sooritanud midagi valgustkartvat 6 aastat ja 5 kuud tagasi või pisut varem, siis kogeme praegu rida väikesi pahandusi ja kasvavat pinget. Selles olukorras tuleb otsida põhjust endas ja mitte muutuda agressiivseks teiste suhtes, suurendades sellega oma karmavõlga.

Kui oleme eksinud mitu korda järjest, ei tule "väike" karistus õpetama meid 6, 12 ega 19 aasta pärast eksimust, kuid hiljemalt 32 aasta möödudes esimesest eksimusest tabab meid range karistus. Kui oleme sellises eas, et 25 - 32 eluaastat endale enam lubada ei jõua, tuleb tõsiselt mõelda sellele, millise "päranduse" jätame me oma lastele. Kuna karistus tabab tavaliselt "üle põlve", siis saavad lapsed reeglina "karmapuhkuse" oma vanematest, ning vanavanemate eksituste eest vastutavad lapselapsed. Et seda ei juhtuks, tuleb ennast täiustada ja teha järjekindlalt head vähemalt 6 ja poole aasta jooksul, et väljuda saatuslikust tsüklist.

Karmavõlgade suurust võib määrata sündmuste järgi, mis toimuvad vanuses: 27 - 28, 45 - 46 ja 64 - 65 aastat. Võib juhtuda, et sõltumatult oma tahtest saab inimene kaasa tõmmatud situatsioonidesse, kus ta saab saatuselt valusaid hoope.

Vanuses 9, 18, 27, 36, 45, 63, 72, 89 peab inimene vastu panema kiusatusele ja hoiduma ebaausate tegude sooritamisest, et mitte libiseda madalamale astmele karmaredelil.

Vanuses 7, 14, 21, 28, 35, 42, 49, 56, 63, 70, 77 jne on inimene valmis headeks tegudeks ja sõltuvalt eelnenud elude karmast võib üle minna kõrgemale arengutasandile.

63 aastaselt peab ta tegema lõpliku valiku.

Tegelikult on juba 3 aastaselt selge, kas laps on valinud loova või hävitava arengutee. 6 - 7 aastaselt võib laps muutuda agressiivseks või kiuslikuks - ka juhul, kui selleks polnud eeldusi juba varem. 7 aastaselt üritab laps vastu seista nii perele kui koolile, võib muutuda tujukaks, teha tempe või näpata asju, mida ta üldse ei vaja. Kui talle jääb mulje, et tema teod võivad jääda karistuseta, tekib tal veendumus, et karistust ei tule ka muudel juhtudel. Laps võib käituda nii, nagu oleks tal mingi "kuri teisik", millest saab lahti vaid tunnistades "teisikute" olemasolu - need pole muud kui eelmiste elude "kummitamine" uues kehas.

12 - 13 aastaselt tekib võimalus parandada või teha halvemaks eelnevat olukorda. Laps peaks saama kas või intuitiivselt aru, et õppimine ei ole igav asi, milleks sunnivad teda tobedad täiskasvanud, samuti ei ole see lihtsalt kasulik asi, mida elus hiljem vajama läheb, vaid õppimine kui kogemuste ja teadmiste omandamise protsess (mitte omandatud teadmised) vormindab inimese teadvuse, muutes inimest eluga hakkamasaajaks. Vormindamata teadvusega inimestel on hulganisti probleeme, mis kunagi ei saa osaks inimestele, kes õpivad eluaeg või suhtuvad kõigesse toimuvasse kui õppimisse.

Kui teismelisel ei teki positiivset suhtumist ellu ja õppimisse, siis 14 ja 18 aastaseks saades tekivad lahendamata konfliktid, mis viivad lapse ohtlikule teele. Kui esimese 7 eluaasta jooksul mõjutas last valdavalt õnnetuste ja haiguste kaudu suguvõsa karma, seejärel oma eelmiste elude karma, siis 14 aastaselt antakse esimene võimalus mõista, kuidas tasutakse või karistatakse tema praeguste tegude eest. Sageli ei taha laps olukorraga leppida ja ajab süü oma ümbruskonnale, mõistmata, et sama olukord korduks ka mujal. Üritades leida teistsugust ümbrust, kipub ligi 14 - 15 aastane laps kodunt ära ja võib põgeneda ilma eesmärgi või näilise põhjuseta. Kuna iseenda eest põgeneda ei saa, võetakse appi uimastid.

19 - 21 aastaselt on vana karma ennast juba avaldanud, sellest ajast peale loob inimene uut karmat juurde. Seda aimates, muutub nii mõnigi noor iseseisva tegutsemise suhtes arglikuks. 18 - 19 aastaselt näitab ennast tendents: nendel lastel, kes 6 aastaselt kippusid halvustama kooli ja otsisid kaitset kodus, tekib soov jälle peita ennast vanemate selja taha. Esineb otsustusvõimetus ja kartus saada pereliikmetelt negatiivse hinnangu. Lastele, kes vajavad selles vanuses ikka veel kodust "järelküpsetust", tuleb seda lubada.

Ligi 19 aastaselt tuntakse vajadust elada omaenese elu, mis vastab omadele eesmärkidele ja kõlblusnormidele, mis võivad olla vastuolus ühiskonnas kehtivatega. Algul tajutakse seda unes ning ärgates ollakse meelestatud oma tegude ja kavatsuste suhtes kas positiivselt või negatiivselt, sõltuvalt unes saadud oma võimete hinnangule. Iseloomulik meeleheiteseisund on tajutav kogu perioodi jooksul 17 - 21 aastaselt ja see on tähtis aeg, et õppida kuulama oma Kõrgema Mina häält ning lükata eemale pealesunnitud valikud. Kui Kõrgemal Minal ei õnnestu võtta ühendust inimese teadvusega, muutub elu sihituks ja rahulolematus enda ning ümbrusega pidevaks, tekib vajadus põgeneda mõnuainete tekitatud illusioonidesse.

Kui suhted Kõrgema Minaga on loodud edukalt, võetakse 21 aastaselt "roosad prillid" maha ja tajutakse toimuva tõsisust. Kui selles vanuses vanemad üritavad takistada oma laste valikuid, siis suhted vanemate ja laste vahel võivad puruneda. Kelle iseseisvumist selles vanuses vanemate vastupanu tõttu ei toimu, sel on kalduvus muutuda hiljemalt 38 aastaselt alkohoolikuks.

Elu astroloogiline sõlmpunkt kordub iga umbes 19 aasta tagant, pakkudes iga kord võimaluse taassündida uude kvaliteeti. Sõlmpunki mõju kulmineerub vanuses 18 aastat 7 kuud 9 päeva, 37 aastat 2 kuud 18 päeva, 55 aastat 9 kuud 27 päeva ning 74 aastat 5 kuud 6 päeva. See on viljakas aeg, sest just siis avaldab Kõrgem Mina ennast inimesele ning seejärel hakkab taas taanduma.

24 - 25 aastaselt antakse noorele inimesele võimalus ennast tõeliselt realiseerida, kuid valides vale tee on oht jääda tegema tööd, mis üldse ei huvita, veel 12 aasta jooksul. 36 - 37 aastaselt läheneb järgmine elu sõlmpunkt ja on tavaline, et inimene vahetab töökoha, ameti, elukutse, sõpruskonna või perekonna. Kui muudatused on tehtud õigesti, siis 42 aastaseks saades saadab inimest edu ja kuulsus, või kui valesti, siis täielik ebaõnnestumine.

30 - 33 aastaselt tuleb mõelda eeskätt oma eluviisidele, parandada kahjulikud harjumused ning tervendada oma keha ja vaimu, sest teist sellist võimalust enam ei tule ja just selles vanuses sooritatu määrab eluea pikkust ja tervist vanaduses.

36 - 37 aastaselt peab inimene tegema valiku materiaalsete hüvede ja meelelahutuste ning vaimsete väärtuste vahel. Kes valib tarbija elu, selle lapsed ilmutavad noorena kuritegelike kalduvusi või jäävad haigeks.

Naisi mõjutab lisaks eespoolkirjeldatule veel reproduktiivne tsükkel. Kui naine ei saa lapsi 37 ja 42 aasta vahemikus, siis isegi juhul, kui naine ei taha lapsi, muutuvad tema sisse kodeeritud loovad jõud hävitavateks ning sõltuvalt iseloomust ja asjaoludest pöörduvad kas naise enda või tema ümbruskonna vastu. Naine võib samuti endasse sulguda, muutuda alkohoolikuks või koguni omandada kalduvuse enesetapuks. Seega on naiste puhul tähtis, et vanuses 41 - 46 tegeleksid nad enese täiustamise, vaimse harimise ja eluväärtuste ümberhindamisega, muidu hakkab nende elu peale 45. eluaastat minema allamäge, nad võivad kaotada töö, perekonna ja vara.

Meestel on tüüpilised infarktid vanuses 42 - 48. Seega hiljemalt 45 aastaselt peab mees endale selgeks tegema, mis on tema elus tõeliselt tähtis - just tema ja mitte tema pereliikmete jaoks.

On tähtis osata mõista, mis õieti toimub ja osata juhtida ennast läbi pingelise situatsiooni, sest peale 42. eluaastat tuleb mõne aasta jooksul läbida rida konflikte nii tööl kui kodus. Tuleb õppida tunnistama pereliikmete õigust oma elule ja eluväärtustele ning õppida kooskõlastama oma eesmärke teiste inimeste huvidega. Kui kasutatakse läbimurdetaktikat, siis on 48. eluaastaks oodata nii isikliku elu kui ka karjääri purunemist.

60 aastaselt lõpeb inimese aktiivne tegevus materiaalses maailmas ja inimene peab pühenduma oma vaimsele arengule, kokkuvõtete tegemisele ja nooremate õpetamisele. Algab teine elu, mis kestab 90 aastaseni. Tervist ja nooremate inimeste armastust pälvib see, kes pühendub selles vanuses enese harimisele ja mõtisklemisele.